Raport

Jõuludeks sai ostetud endale raamat „Õudne Eesti valmik eesti õudus jutte“. Seda raamatud soovitas tehnika ajakiri ja mina kui kergemeelne inimene tellisin kohe endale selle.Raamat koosneb 31 -st eesti kirjanike poolt kirjutatud õudus novellidest,alates F.R Kreutzwaldist kuni tänapäeva tundmatute ja tuntud kirjanikest.Nagu näiteks, maniakkide tänav.
Raamat oli üle mõistuse hirmuäratavalt põnev.Ebameeldivaks tegi vaid mõned novellid mis oli kirjutatud eesti murdes.Enamik oli setu murdes . Noo raske on lugeda ja loo mõttest aru saada kui see on murdes kirjutatud.Raamatud lugedes jäi aru saamatuks ehk tekkis küsimus miks meie esivanemad kartsid hunte ja usse.Sammuti jäin mõtlema,et miks meie esivanemad pidasid rändrahne,hiide müstilisteks kivideks.Paljud meie eesti muinasjutud räägivad kuidas ümber kivi kõndides ja loitse lausudes muutud libahundiks,kuidas kivi alla elavad härjapõlvlased ja seal valitseb üldiselt ilus ja hea prints.Miks „kive“ peetakse müstilisteks ? Raamatus „Õudne Eesti“ oli 95 %-ti novellid kividest.Siin kohal toon mõned novellid välja:
F.R Kreutzwald – „Rõugutaja tütar“
Rein Põder - „Kivi“
Indrek Hargla „Väendru“
Maniakkide Tänav -“Surm on lahti“
L.R Berg – „Autokrati ebaõnn“

Rändrahnudest oli veel novelle.Kuna raamat oli õudus novellidest siis ma mõnede jutustusi lugedes sain ka naerda. ( V. Belials - „Metsavaim“).Kirjanikud oskasid suurepäraselt kirjeldada ka sündmuste kohta ja tundeid. Kõige paremini suutis tundeid edastada kirja teel A.Gailit - „Libahunt“
Kõige õudsemad novellid olid minu jaoks selles raamatus vaid kaks.
Mario Kivistik -“Uisomäe“ Uisomäe oli kõige verd talletavam novell ültse,seda lugedes läks mul süda pahaks.Ebameeldivust tekitas see kuidas novell kirjeldab kuidas tüdruk haaras rästikust kinni ja toppis selle oma tuppe ja rahuldas sellega end.Lõpp oli šokeeriv.Kui soovite rämedat,õudsat novelli lugeda siis soovitan tele seda.
Teine novell oli rohkem psühholoogiliselt õudne. Indrek Hargla -“Väendru“. Väendru räägib näitlejast kes ei saanud kunagi teatris tööd kuid teatri direktor saatis ta paksu metsa sisse ühte tallu renoveerima.Ja seal hakkasid tekkima sündmused.Novell on sügavalt psühholoogiline ja tänapäevane.
Raamatut lugedes avastasin ühte asja. F R Kreutzwald „Rõugutaja tütar“ ja August Kitzberg „Libahunt“ on järg esimesele. Fakt on ka see,et mõlemad kirjanikud said oma ideed käies külast külla ja kuulasid vanu eesti müüte ja õudusjutte mida räägiti lastele,et nad üksi metsa ei läheks.Selle pärast meie esivanemad mõtlesidki välja hirmutavaid jutte metsas elavatest nõidadest,libahuntidest ja ussidest,et lapsed ei läheks metsa ula peale ja teeksid kodus odava töö jõuna taludes tööd.
Kokkuvõttes oli väga põnev raamat ja ma ei kahetse,et selle raamatu endale soetasin.Sammuti soovitan seda raamatut ka teistele.