Naised on kahepalgelised

Mõõdetud sammul,pea selge,rüht sirge, kõnnin ümber postkasti. Oodates,igatsedes,närvitsedes ootan sinult kirja. Näe sealt see kiri tuleb,küüsi närides avan kirja. Kiri lühike, sõnu vähe.Küsimused,küsimused,tühjadvastused. Mu samm muutub tömbiks,pea muutub sombuseks, rüht langeb lohku. Lohistades oma oda mööda rajaks tallutud mudast mulda, tagasi postkasti juurde. Viskan kirja kõrval olevasse kirja hunnikutesse, teiste küsimuste,ootuste,muret tundmiste kirjade hulka. Küsimused,ja küsimused,ei mingeid vastuseid.
Korraks nagu tunnen,keegi jälgib mind, salapärased sädelevad silma paarid seal kaugel,laante vahelt,sealt marja põõsaste sees, tunnen nagu oleksid need minu enda silmad. Ma tunnen,sa jälgid mind,silmad säravad rõõmust,minu kiusamisest. Nagu vallatu emahunt kes nagu naerdes pinksalt silmadega noolib, kutsub, taganeb,kutsub. Astun sammu, lähenen veel. Tunnen kuidas maa pind mind endasse haarab, puud mu ümber muutuvad suuremaks, rohu libled kasvavad mu silmade kõrgusele,hunt,valge karvaline emahunt seal kaugel silmad nagu sügava külma talve selge taeva tähed ,jälgivad mind kutsuvalt, suu on naerul,mõttes ulakused. Valge ema hunt lumistel soo kallastel.Ta karv on puhas, külm tuule iil puhub minuni temast hõnguvat vaarika,mustika aroomi.Kohati on tal kasukal ka mustad laigud,patud,mõtlen ma,puhtal valgel kasukal mustad patud.Iga mehe juraka,keda ta on soosse uppuma meelitanud tuleb talle karvastikusse mustad sälgud,nüüd olen minagi "märk" ta kasukas,ma sain tema omaks. Maa mind endasse imes,turba maik mul juba suus, silme ees vaid must külm vesi,vees vaid kaks sädelevat silma ikka jälgib mind kuidas mina vajun rabasse. Kujutluses näen ma valge emahundi silmi,need on pisaratest märjad.Silmad on vesised,ning sädelevad soolesest pisaratest,kuid suu on tal ikka naerul.Ei saagi aru,kas ta nuttab või tunneb rõõmu. Ta on kahepalgeline - naised on kahepalgelised. Soo mind endasse imes,peitis säravate silmade eest.Lõpuks sain ma rahu.