Punapäene tütarlaps. (poolik-hiljem kirjutan edasi)

Ühes depresiivses eesti väikelinnas,elas üks punaste juustega noor tütarlaps.Teismelisuse eas juba,mõtted ei olnud alati seal kus vaja.Ühel ilusal vara sügilises päevas äratas teda soe päiksekiir teda ülesse."Päikse kiir oli lihtsalt nii jultunud,et julges teda rebenenud kardina sees otse silma aukku puurida" Mõtles punaste juustega tütarlaps ning tõusis vastu tahtmist ülesse. Vanemaid polnud tal kodus,kuna ema oli lahutatut,isa oli autoremondi luksepp ja alkoholi lembusega. Ema töötas tal öises vahetuses haiglas. Seega emat polnud koju oodata enne kella 10.Punaste juustega tütalaps surfas läpagaka netis,laulis kõva häälega lemmik laule ja värvis küüsi samal ajal sõbrannaga msnis klatsides.Ühel hetkel helises mobla. Punapäine tüdruk ei vaevunud sellele avstata,kuna arvas,et nii kui nii mingi suvaline jorss kutsub ta mingile mõtetule hängimisele.10 minuti möödudes otsustas siiski piilida kes talle helistas. Üllatus oli suur kuna se oli tema ema. Tüdruk tegi emale vastaka. Ja kohe oli juba ema telefoni teises otsas." Tütreke ega sa ei unustanud,ma kirjutasin sulle kirja kööki,et sa läheksid vanaemale külla,ning ostaksid talle midagi magusat.Sa ju tead kuidas ta pannkooke armastab ja noh hambaid tal ka enam pole,nii,et sajakesi pole mõtet talle osta." Punapäine tüdruk kortsutab kulmu, sätib juukseid peegli ees jamõtleb mis kirjast köögis,sest ta pole täna veel köögis käinutki ning vastab emale. " Eem..okei... ei,see tähendab,et ma pole unustanud seda,muidugi viin oma grämmile midagi,õu,kuule ää mul tuli midagi vahele Ok, ma siis lippan zau maps" ja pani kiirelt toru hargile. Punapäine tütarlaps jooksis kööki ja kõik vastas tõele.laual oligi ema poolt jäetud kiri ja selle peal raha. "Pankoogid,siis pannkoogid" mõtles tüdruk ja pistis raha tasku. Lippas kekseldes oma tuppa sõbrantsiga veel mõned sõnad praotama ja meigi näkku tupsutama.Oli möödunud juba poolteist tundi,kui ema koju jõudis,silmade all magamatta kotid ning haises ravimite järgi.Nähes,et tütar ikka pole veel vanaema juurde läinud hakkas ta kallal näägutama: " Sa ikka pole veel end liigutanud vä ?,Mina tulen töölt koju ja terve tuba on nagu sea pesa.Korista oma riided maast ära ja vaata milline sul laud on.Siin kruusis on juba hallitus sees ning mis siin sees oli ei mäleta enam.Millal sa viimati põrandat pühkisid.Oh issand jumal küll miks oled sa nii lohakas.Ükski mees ei taha lohakat tüdrukud endale majja,nii jääd vanatüdrukuks" "Daah.. Lõpeta ema,küll ma teen, vaata milline ma välja näen ma ei saa sellisena ju välja minna ning enivei palun lõpeta mingi mehe võtmisest ema sa räägid nagu me ikka elaksime mingis kiviajastul.. Ahh mul savi ää" karjus tüdruk emast üle ja jooksis kiiruga koritori,pani tossud jalga ja lõi enda järel ukse suure löögiga kinni,nii,et korteris kõik seinad värisesid.
Väljas oli imeilus varasügiseline laupäevane keskpäev.Lehed kolletusid puudel päikse kiirte tugeva UV valguse käes,tihased virvendasid pihlapuudel ning kaklesid pihla marjade keskel.Süsi must ronk ,nagu lindude kuningas jälgis neid kord ühe silmaga ,kord teise silmaga maha pudenevaid pihlakaid. Tüdruk võtis välja oma mobla ja tegi nendest pilte,et hiljem Orkutisse üles laadida. Pihlapuu all korjas A-sotsjaal prügi kastis midagi. Ise habemesse pomistades: " Tänu tavele ,lõpuks riigikogu mõtleb ka meie sugustele inimestele.Pärast seda kui prügi sorteerimise seadus vastu võeti,on nüüd palju lihtsam endale hamba alla otsida.Prügikastides on kõik asjad organiseeritud ,nagu kaubamajas.paberid on eralid,klaas on eralid.Oh seda õnne ja rõõmu"....... " Issand kui rõve ää" Mõtles punase peaga tütarlaps, lõi "Klõpsi" mobla kinni ja sammus kaubandus keskuse poole. Kaubandus keskuses oli alati palju rahavast,eriti laupäeval.Inimesed nihelesid sinna tänna nagu suur sipelga pesa,ning ostjad olid nagu sured sipelgad kes tassisid kätes toitu,sisse-välja ,et rahuldada sipelga pesa kuningannat ehk siis Direktorit kes luges kontoris kuidas tema finants numbrid aina suurenesid.
Punapäine tütarlaps sisenes kaubandus keskusesse,uksed avanesid ise nagu nad ootaksid tema tulekut. " Hei kena tütarlaps" Kuulis ta äkki poodi sisenemisel.ta pööras pea ning tema selja taga seisis õlg vastu seina toetudes ja jalad risti olles üks musta nahk joppesse riietatud umbes 20 aastates mees.Igati korralikult riides,ning isegi mõnes mõttes armas,mõtles punase juustega tütarlaps. " Kuhu tormad" küsisi noormees seina najalt lahti haakudes ja tüdruku poole muigades liigutes. " Mis se sinu asi on " ütles flirtivalt tütarlaps ja pööras selja. " Ahaa mängid raskesti kätte saadavat" ütles mees ning jooksis tema ette ja blokeeris tema tee. " ma mõtlesin,et ehk saan sind oma bemmiga koju viia,nii noor tütarlaps ei tohiks üksi suures kaubandus keskuses ringi luusida,siin liiguvad igasuguseid pätte ringi" Muigas noormees ja vaatas tõsise näoga enda ümber toimuvat. " Unista edasi,ma ei tule sinuga kuskile ja pealegi ma ei lähe koju vaid vanaemale külla ning viin talle pannkooke" ütles tüdruk juba tõsise häälega ning poisist eemaldudes. " Ah et vanaemale jah ? Pannkooke viima" pomises vaikselt noormees ning jäi kahtlaselt poe turvamees jälgima. "Edu sulle siis ning võib-olla kohtume veel" ütles kahtlane noormees suu nurgakesi vaikselt irvakile tõstes,pööras selja ning astus kiiremate sammudega poest välja,nägu käega kattes ise turvameest vaikselt piiludes.
Tüdruk kehitas õlgu,ohkas kergendatult ja keksles ostukorv näpus mööda poe riiuleid.
Viskas nahaalselt valmis pannkoogid korvi,lükkas näpuga ka nii öelda valmis vahukoore pihusti ka kovikesse ja tõttas kassa poole. Müüa oli vana ja kortsus näonahaga naine. Ta oli viisakas kuid samas natukene kohmakas.Sest ta pillas kogu aeg külma ja märja vahukoore pihusti pidevalt näppude vahelt maha." On koba mutt,võtavad igasuguseid benskareid tööle" Mõtles väike tüdruk.Nähes rohelisi hõõguvaid numbreid kassa aparaadist,ostis ta veel ülejäänud raha eest 2 pulga kommi,noh nii teenuste eest mida ta peab emale tegema.
Rõõmsalt välja poole kekseldes ja pulga kommi paberist välja tirides põrkas ta äkki vastu üht pehmet posti. Või seda arvas punase peaga tütarlaps,tema üllatus oli suur kui pea kõrgele tõstes leidis ta eest üleni musta riietatud ning kurja ja uuriva pilguga turvamehe.
" Arrr,millised suured muskilid tal on ja tema käevarred on päevitunud ,ning tema veresooned käevartel on nii kõrgele pumbatud nahast. Ning kui hästi ta lõhnab" Mõtles tütarlaps turvameest vaadates.Kuid tema ilusad mõtted purustas sama jõuliselt nagu tema käevarred sõnadega:
"Seis,tüdruk. Palun tulge meiega turvaruumi,me soovime teiega korraks rääkida"
Ning haaras tüdruku hapradest käevartest kinni. Turvamehe haare oli nii tugev,kuid samas mitte valus.Nagu isa lõvi kannaks oma poegi õrnalt turvalisesse pessa.